Å·±¦ÓéÀÖ

Kui te oleksite ühel jahedal, aga päikselisel kevadpäeval sattunud pealinna ääremaile uitama, oleks teile avanenud üks omamoodi kummaline vaatepilt. Kolmekordsete paneelmajade vahel, võrdlemisi suvalises kohas maja taga, istub kulunud kollasel taburetil keegi heledapäine noor naine ja pühib pisaraid. Enda ümber ringi vaadates oleksite näinud, et väikeses hoovis pole puudel veel lehti, jättes tõesti esmapilgul võrdlemisi trööstitu mulje, aga oleksite üsna pea eluaseme lähedal oleva kreegi otsas märganud väikest kuldnokka, kes on põikpäiselt otsustanud oma tillukesest pugust välja pressida kõige valjema tervituse uuele aastajale ning veel enam - kui oleksite julgenud pea panna vastu maapinda ja sulgeda silmad, oleksite võinud vanduda, et isegi inimkõrv kuuleb, kuidas maa sees mühiseb kevad, mis valmis kõike kohe-kohe pidulikku roherüüsse riietama.

Nüüd, kui te oleksite lasknud end kanda ilusal ilmal ja linnulaulust tiinel õhul ning pöördunud selle naise poole küsides, et kas kõik on korras, oleks viimane teile dramaatiliselt otsa vaadanud ja jõuetult pobisenud, et kuidas saab üks raamat nii� õhh� olla?! Võibolla oleksite hetkeks märganud ta käes väikest, eimidagi ütleva kaanega teost, millel mustade ja raskete tähtedega kirjas BERGMAN.

Hiljem, võite ette kujutada, kuidas see naine mõtiskleb oma vaikses toas voodi peal lebades. Aken on lahti ja heledate, maani kardinate vahelt pressib tuppa kevadine tuuleiil mis jõuab lamajani. Ta pressib oma näo pehmesse patja, millel on nõrk pesupulbri lõhn - padi on jahe ning päikese käes lugemisest tedretäpiliseks muutunud näonahk on padja embuses tänulik. Juba tükk aega on ta püüdnud südant kuidagi vaigistada, aga südametega on juba ükskord nii, et mida rohkem sa seda vaigistada püüad, seda rohkem viimane vastu puikleb. Ta püüab kuidagi eneses sõnastada elu olemuse ilu ja valu, aga hing heliseb rahutult ja teda segab kohutav igatsus olla jälle väike, uitmõtted sellest, kui olulised on pere või traditsioonid, fantastilised pildid võrdlemisi õudsatest kujutelmadest ning naerupahvakud Alexandrile mõeldes ajavad kogu käimasoleva mõttemustri üldse sassi.

Valgusvihk on juba libisenud üle toa, voodi teise nurka, kui naine tunneb, et õhk toas on muutunud liigjahedaks ja ta otsustab üles tõusta. Akna juures seistes ta leiab, et vahel on nii, et kõike ei saa sõnadesse panna, sellistest raamatutest ei tohigi midagi täpselt kirjutada ja paneb akna kinni.