Å·±¦ÓéÀÖ

ma ei läheks ise iial ei Arktikasse ega Antarktikasse (mulle ei meeldi lumi ja jää), aga mulle hullult meeldib lugeda reisikirju neist kohtadest.

tavaliselt need reisikirjad on sellised... äparduste jadad otsast lõpuni muidugi. nii et mul läks päris tükk aega, et elada sisse selle suhteliselt värske loo (2013-2014 aastavahetus) suhteliselt lihtsasse laabumisse - tuli teadlastel mõte teha ekspeditsioon Antarktikasse, leiti erarahastus, valiti kaasa sellised teadlased ja vabatahtlikud, kes inimestena kõige toredamad tundusid (isegi mõned korraldajate oma pereliikmed said tulla), kaasati ohtralt avalikkust ja sotsiaalmeediat (selle nimi on "teaduse populariseerimine", aga suht abiks on, kui saab seda teha hiiglasliku tehnoloogiafirma logo all ja raha eest), renditi venelastelt laev koos meeskonnaga ja seilati Uus-Meremaalt minema, ja kõik see juhtus kokkulepitud ajakava ja eelarve piires.

nagu pealkiri lubab ja kohe sissejuhatuses aimu antakse, lõpuks ikka mingi jama juhtub - laev jääb Antarktika ranniku lähedal jäässe kinni ja kümne päeva pärast evakueeritakse kogu rõõmus kamp helikopteriga. no ma saan aru, et see oli kohalolijate jaoks kõige erutavam osa, aga lugejana ausalt öeldes oleks vist tahtnud natuke lühemalt kuulda sellest viimasest nädalast. mu hinne raamatule kukkus viie tärni pealt neljale selles kohas eelviimases peatükis, kus autor mõtiskleb oma perekonda (lapsed 12 ja 15 ehk siis mitte mingid tited) vaadates, et "We've been through one of the most grueling experiences imaginable. It would have broken many people..." nagu, cry me a river. kohe järgmises lõigus räägid meile ise lõpuni selle loo, kuidas samamoodi jäi 1915. aastal jäävangi Ernest Shackletoni ekspeditsioon "Endurance'il" ja kuidas nende laev pressitigi puruks ja nad pidid kuude kaupa jää peal telkima, siis paadiga mitusada miili järgmisele saarele sõitma ja seal veel kuude kaupa päästmist ootama ja kokku võttis see kõik mingi poolteist aastat neil. ja sinu nädal aega 21. sajandi laeval lõputute toiduvarude ja kiire internetiühendusega ja teadaolevalt nelja jäälõhkujaga sinu poole teel on "grueling experience"? ja siis kaks lehekülge hiljem annad Times Square'i uusaastapeolistele (ülekandel 70 miljonit vaatajat) otseintervjuud.

ma muidu sellest osast saan täitsa aru, miks see pidev internetiühendus ja sotsiaalmeediasse postitamine ja otsesaadetes esinemine ja koolilastega videokõnede pidamine oluline oli - raamatu lõpus võetakse see kenasti uuesti kokku, et kliimamuutusega me ei suudagi midagi ära teha, kuni inimesed ei hakka paremini aru saama, kuidas teadus ja loodus toimivad. eraldi äramärkimist saab USA tollane president, kes ei aidanud asjade käigule kaasa tviidiga, et kliimasoojenemist poole olemas, sest vaadake, teadlased on laevaga jääs kinni. (sisurikkuja: ilma kliimasoojenemiseta pooleks see jää selles kohas olnud). see on kõik mõistetav. aga ikkagi tekkis lugedes kohati igatsus selle aja järgi, kus laevad olid puust ja mehed rauast ja kaamerad ei salvestanud vahetpidamata ja kõik polaaruurijad ei kõõlunud kogu aeg sateliitinterneti otsas ja kakaopulber oleks ära söödud, selle asemel, et seda kasutada jää peale helikopteri maandumisplatsi märkimiseks :) (juhtus päriselt!)